Jalajäljed lumes (eestikeelne kiri 4/4)

Sellel aastal vabatahtlikuna on minu meelest päris suur tähendus ja väärtus minu tuleviku ja praeguse  elu jaoks. Koolis olen päevast päeva akadeemilisi asju õppinud, aga mul puudus seni elukogemus.

Eestis ma õppisin töö ja iseseisva elu kaudu, kuidas igapäevaseid asju korraldan.
Saksamaal olles elasin veel oma pere juures. Kuna minu ema ja isa olid töö kaudu tihti kaua kodust ära,  ei olnud ma nii abitu nagu teised noored minu eas. Siiski hakkasin ma alles siin Eestis täiesti iseseisvalt elama. Ma näiteks korristasin, tegin süüa ja pesin pesu. Nüüd oskan ma ka (aeglaselt) õmmelda ja näiteks moosi keeta. Mu kohver ja pea ei ole ainult suveniire või lugusid täis, vaid see sisaldab ka Eesti retsepte ja ekstra portsu eesti vaimu  :-)

 

Nüüd ma tean ka, kuidas puuetega inimestega töötada, kuidas nende soove täita, nendele abiks olla ja nendega aega veeta. Nagu ma juba kirjutasin, ei olnud mul enne Eestisse tulemist üldse kogemusi puuetega inimestega. Aasta jooksul sain nii palju teada ja nüüd lahkun ma tuhande kogemusega. Kuid mul ei ole hetkel plaane sellel alal õppima minna, arvan ma ikka, et ma tulevikus ka edasi puuetega inimestega töötada tahan, näiteks vabatahtlikuna.
Selline töökogemus andis mulle liiga palju häid momente ja rõõmu, et ma raatsiks selle nüüd maha jätta.

Tööajal oli mul alati tähtis, et inimesed mäletavad, kes ma olen. Aasta jooksul tegin oma projekti rahaga toredaid asju, peaaegu alati koos teistega. Nii ma lõin Maarja Küla vabatahtlike raamatukogu, kuhu kogutakse raamatuid ja infomaterjale Eesti, teiste reisikohtade ja keelte õppe kohta. Selle kapi jaoks võtsin ma juba nii palju infomaterjale turismiinfopunktidest kaasa, et need ei mahtunud enam kappi, järelikult ehitasin ma ühe väikse riiuli selle juurde. Ikka veel ma ei oska hästi puiduga töötada (mida on kohe näha, kui vaadata neid kolme minu tehtud riiulit), aga need riiulid seisvad vähemalt veel püsti.

Oma pingil istumine on lahe! :)

Palju aega veetsin ma ka sellega, et aitasin ühe elaniku kommunikatsioonisüsteemi täiendada. Valisime pildid välja ja panime kappide peale, tekitasime talle päevaplaani ja tegevusplaanid, mis aitavad teda tegevusi teha.

Minu projektiraha ja projekti tööaja peaosa täitsin siiski bussijaamale pingi ehitamisega.
Sellega ma alustasin mai kuus ja alles detsembrikuus sain ma selle bussijama püsti panna – peamiselt minu laisa iseloomu pärast .. ja ma vist juba kirjutasin, et ei ole hea puutöömees.
Aga töö on tehtud, ja ma võin öelda, et pink võib-olla ei näe profesionaalne välja, aga kui vaatan seda, siis ma kohe näen, et see on minu töö. See tunne on just see, mida tahtsin.

 

Lahkudes tuleb öelda, et pean tänama kõige eest. Ma muutusin sügavalt ja mu elu muutus samamoodi. Kui mul alguses ei olnud peasoov Eestisse tulla, ei tahaks ma üldse midagi selle juures muuta. Need kogemused elavad alati minu südames. Eestis leidsin hulga sõpru, mitte ainult eestlasi, vaid ka inimesi teistest riikides. Eriti Maarja Külas leidsin häid kaaslasi. Oma toanaabriga sain ma isegi parimaks sõbraks.
Tavaliselt ütlevad välismaalased, kes Eestisse sattusid, et eestlastega ei ole kerge suhelda. Minu arvates on see vale. Head inimesed leidsin igalt poolt üles ja ma olen kindel, et need suhted ei kao kusagile.
Mu vaim on saksa, mu hing on loodetavasti alati Eestiga seotud. Praegu ma lahkun, aga kui ma tagasi tulen (plaan on juba juunis tagasi jõuda) siis ma ei tule puhkusele, vaid koju.

 

Aitäh!
Elagu Eesti!