Ilus on maa, mida armastan (eestikeelne kiri 3/4)

Eestlane olen ja eestlaseks jään .... :)

Mul on alati üsna suur huvi kultuuri, keelte ja teiste rahvaste vastu olnud. Selle huvi täitmiseks pakkus mu vabatahtlikuteenindus piisavalt momente. See ei tähenda ainult seda, et mul on palju postkaarte või fotosid arvutis (umbes 60 GB ise tehtud fotosid ja videosid olen aasta jooksul kokku korjanud), vaid et ma õppisin inimestest aru saama. Ma sain teada nii palju Eesti, Eesti kultuuri ja ajaloo kohta, suhtlesin eestlastega, sain eesti keele suhu, õppisin laule ja luuletusi. Leivasuppi söön ma alati isegi suurema rõõmuga kui enamik eestlasi.

Kõik need väiksed igapäevased hetked lõid minu pildi Eestist. Ma armastan neid momente, kui näiteks kuskil väikses külas istun ja kohalikuga Nõukogude Liidu ajaloost räägin, kui teen nalja tuttava bussijuhi või lihapoemüüjaga või kui lauldakse „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ Tartu tudengite öölaulupeol. Seda ei saa raamatu abil pähe õppida.

Kindlasti olen paljudes kohtades üle Eesti käinud, kuhu isegi enamik eestlasi ei ole kunagi sattunud.
Kui ütlen eestlasele, et olen juba rohkem kui üks kord Narvas käinud, siis vastatakse sageli: „Ma ei ole kunagi seal käinud.“ Oma toa seina peale, panin ma kunagi Eesti kaardi üles ja hakkasin panema punaseid punkte nende linnade peale, kus ma juba käinud olen. Kui nüüd vaadatakse seda plaani, siis võiks mõelda, et Eesti on leetriviiruse saanud, sest see on päris täis punaseid punkte – eriti lõuna pool.

Viies kord Narvas ... see linn ei ole võib-olla nii ilus, aga väga huvitav küll

Mitte ainult suuremad linnad, nagu Pärnu, Viljandi, Narva, Tallinn, Kuressaare ja Võru ei ole ära märgitud, vaid ka väiksemad linnad, nagu näiteks Põltsamaa, Elva, Mustvee ja Paide. Hea meelega veetsin ma oma aega puhates linnades ja looduses. Nädalavahetustel ma käisin enamasti kuskil reisil, sõitsin kuhugi linna, külla või metsa. Reisimine Eestis on lihtne ja minu jaoks perfektne. Saksa transpordisüsteemiga võrreldes on Eestis päris lihtne ja eriti soodne reisida. Kuna ei ole suuri kiirteid, nagu saksa „Autobahn“, toimub ka hääletamine väga kergelt. 

 

Pikkem hääletamissõit kestis umbes 6 tundi Tartus Narva.
Kõndisime umbes 2 tundi läbi Jõgevamaa.
Lõpuks võtis meid valgevene veoautojuht kaasa.

Ööbimiskoha leidsin ainult mõnikord hotellis või hostellis, pigem leidsin kuskil ühe vaba voodi teiste vabatahtlike, sõprade või sõprade tuttavate juures ning interneti kaudu võõraste inimeste juures. Lisaks sain ma suvel ainult telgi kaasa võtta. Saksamaal see ka ei oleks nii lihtne, sest seal ei tohi niisama telkida.
Saksamaal olles vist hakkan seda lihtsat elu ilma mõttetute reegliteta igatsema. 

Juba pärast kolme kuud Eestis kuulsin seda lauset, mis mulle alatest sellest hetkest iga kord öeldi, kui ma teatasin, et ma olen Eestis elav sakslane. Aja jooksul sain ma seda lauset nii tihti kuulata, et ma võin seda isegi kaasa rääkida:
„Meil on nii palju venelasi, kes elavad siin juba 40 aastat, ja nad ei räägi ühtegi sõna eesti keelt!“. 

Minu arvates on minu aasta edu allikas põhimõtteliselt keelekasutuses, sest ma mõtlen, et eestlastega on kergem suhelda kui vähemalt natuke eesti keelt rääkida. Loomulikult ei ole eesti keele õppimine lihnte, aga mitte ükski keel ei ole lihtne, kui ei ole motivatsiooni ja ambitsiooni maha istuda ja õppida. Nii õppisin palju ja siis ei olnud eesti keel minu jaoks üldse nii raske, nagu öeldakse selle kohta, oli ainult vaja palju õppida.
Kui nägin kunagi oma töö edu, siis oli see päevast päeva õppimist väärt, ja nüüd ma saan enamasti hakkama igaepäevaelus. Ma võin eesti keeles nii arstide juures, postkontoris, poes ja restoranis käia. Mul on ka võimalik ajalehti, lihtsaid raamatuid ja ametlikke kirju lugeda.
Eelmisel laupäeval osalesin siis Tartu keeltekeskuses B2-keeleeksamil. 

Veel ma ei tea, kuidas ma selle oskusega edaspidi Saksamaal olles tegelen, aga siiski olen kindel, et jõuan piisavalt tihti tagasi Eestisse. Võimalusi otsides leidsin juba ka ühe Facebook’i grupi eestlastega, kes mu kodulinnas elavad ja isegi ühe minu kodulinnas asuva saksa-eesti kultuuriorganisatsioon.
Selles mõttes olen ma tõesti õnneseen :-)